Miks nõustusite hakkama Spordinädala patrooniks?

 

Eks see ole osa sellest, et mulle meeldivad väljakutsed. Samas on see minu jaoks ka midagi uut. Olen ise olnud juba noorest peast sportlik ning usun, et laiemas plaanis on sport ja liikumine olulised mitte ainult inimese vormisoleku jaoks, vaid ka selleks, et sotsiaalses keskkonnas hakkama saada.  Mul on professionaalne huvi, sest tahaks kaasa arutada teemadel, kuhu liikumisega liigume. Tippsport on ikkagi väga piiratud etapp elust. Kui ühel päeval viskavad sportlased oma tennised või korvpalli nurka, siis on tähtis, et nad ei jääks sotsiaalselt üksinda. Et neil oleks haridus ja selge väljakutse edasiseks eluks. Ülikoolid peavad pakkuma mõlemat – tudengitel peab olema võimalus teha tippsporti, aga peame neid suunama, et nad saaksid pärast karjääri lõpetamist eluga edasi minna professionaalses mõttes.

 

Tänapäeval on väga paljud tippjuhid jõudnud selle järelduseni, et sport käib käsikäes mentaalse mõttetegevusega. Kas nõustute sellega? Kust selline muudatus tuli?

 

Raske öelda, kust see tuli. Eks me käime ühiskonnaga kaasas suuremate trendidega. Ma olen Võrust pärit ning kuna seal oli väga kõva võrkpallikoolkond, hakkasin ka ise võrkpalli mängima.

 

Ma lahterdaksin sporditegijaid mitmesse kategooriasse. Osad on tippsportlased, siis on rahvasportlased. Aga nende vahele jääb seltskond, kes justkui tegelevad rahvaspordiga, aga nende eesmärk on naabrile ära teha. Biokeemikuna saan väga hästi aru, et adrenaliin möllab ning pärast ürituse lõppemist ei saa pool ööd magama jääda. Aga teame ju ka, et tulevad vigastused. Mina olen selgelt enda jaoks mõtestanud, et tuleb tunda oma võimeid ja teha asju tasakaalustatult, saades aru, et ilmtingimata ei pea naabrile ära tegema. Paraku on neid juhtumeid tulnud ette küll, kus inimestel tekivad terviserikked. Sellest tuleks rääkida. Spordi ja liikumise esmane eesmärk on ikkagi olla terved. Ja see tähendab võimalike vigastuste ennetamist.

 

Tegelikult on ju veel üks kategooria – inimesed, kes enne eriolukorda sporti ei teinud, ent nüüd liikusid, sest neil oli igav. Kuidas neid liikumise juures hoida?

Võti on ajaplaneerimine. Tulekski lähtuda sellest, et kui eriolukorra ajal said loengud, koosolekud peetud – muidugi see oli väga pingeline, eriti alguses –siis sai ka muud teha. Eriolukorra ajal kõndisin isegi jalgsi Tallinna Ülikooli tööle, tänavad olid tühjad. Täielik esimese jõulupüha tunne oli!

 

Mulle tuli vastu üks TLÜ kolleeg, ajalooprofessor, kes ütles, et ta peab kõndima. Tal oli kolm tundi järjest loenguid olnud ning ta tundis, et on vaja ennast tuulutada. Kui oli võimalik kõndida siis, on võimalik kõndida ka praegu!

 

Olen aru saanud, et teie üks meelisala on tennis. Kuidas selleni jõudsite?

 

Hakkasin kümmekond aastat toksima ning praegu käin teatava regulaarsusega sõpradega tennist mängimas. Eesmärk ei ole kellelegi ära teha, vaid tahaks, et pärast oleks hea tunne sees. Tennis on jällegi minu jaoks huvitav väljakutse, sest ta on väga tehniline ala. Seal mängib mulle mu  võrkpallikäsi kätte – kui võrkpallis pidi palli ülevalt alla lööma, siis nüüd kipun ka tennises palli kuidagi alla lööma, et see maandub tihti võrgus. Tennis on intelligentne mäng!

 

Väga palju räägitakse eellest, kuidas lapsevanemate aktiivsus annab väga suure tõuke, millise huvialani lapsed jõuavad. Kuidas teil see läks?

 

Eks meie peres on spordiarmastus veres. Kooliajal olin ma põhikoolis 60 meetri jooksus kiireim, võrkpallitrenni mind kutsuti. Mulle meeldis, et võrkpalli sai koos mängida ning tekitas meeskonnatunde. Noorem tütar (Triine-Marie Land) läks kergejõustikutrenni juba algkoolis ning üsna pea saime aru, et trenn on tema jaoks kõige tähtsam. Kuigi põhikooli lõpus oli kool väga pingeline, ei jätnud ta kunagi trenni ära, vaid rühkis edasi. Kindlasti on kodune toetus väga oluline. Oleme käinud tema võistlustel välismaal, Eestist rääkimata. Rõõmu teine külg on aga mõistagi vigastused. Mõnikord mõtlen hirmuga nende vigastuste peale, mis võivad tulla – kergejõustikus on võrreldes teiste aladega vigastusoht suhteliselt suur.

 

EOK president Urmas Sõõrumaa tegutseb praegu väga aktiivselt selle nimel, et liikumist oleks kooli õppekavades rohkem sees. Kas selline lähteviis tasuks ühel hetkel ära ka ülikoolis, arvestades, et paljud, kes ülikooli jõuavad, unustavad liikumise sootuks?

 

Kui mõtlen tagasi oma ülikooliaegadele, siis jätsin tipptasemel võrkpalliga hüvasti, sest tahtsin õppida keemiat. Elu on muutunud – tol ajal polnud võimalik vabaaineid valida, tänapäeval on kehaline kasvatus vabaaine. Kui soovime tänasel päeval teha tudengite õppekavas muudatusi ning teha kehaline kasvatus kui aine kohustuslikuks, siis olen skeptiline, kas ta saavutab seda eesmärki, mida soovime. Ma ei poolda, et see oleks kohustuslik õppeaine, pigem viiksime inimesi liikumiseni läbi teadliku ja suunatud süsteemse suunamise. Pigem keskendume sellele, et ülikool koostöös üliõpilaskonnaga näitab eeskuju, soosides, motiveerides ja teadvustades liikumise tähtsust.